Täiesti viimane blogipostitus

Mida õppisid?

Mina õppisin, et kommunikatsioon on palju enamat, kui lihtsalt lausete ilus sõnastamine või ilusti rääkimine. Tähelepanu peab pöörama väga paljule, alustades sellest, kuidas ise sõnumit edastada, ja lõpetades sellega, kas ja kuidas sõnumi vastuvõtja sõnumist samamoodi aru sai. Kommunikatsioon on igal pool ja väga erinevates versioonides. Ühest ja samast lausest/sõnumist võivad inimesed väga erinevalt aru saada, enda jaoks lahtimõtestamisel toetutakse varasematele kogemustele ja mõtetele. 

Kommunikatsiooni läheb vaja väga paljudes valdkondades: reklaam, teenindav sektor, kultuur, tarbimine jne.


Mis oli keeruline?

Keeruline oli astuda oma "psühholoogiamaailmast" välja ja üritada aru saada teise valdkonna teooriatest. Kuna artiklite terminoloogia ei olnud üldse tuttav ja teemad olid hoopis teistsugusest valdkonnast, kui harjunud olin, siis nõudis nende lugemine korralikult keskendumist ja tahet.

Mis meeldis?

Aine alguses kirjutasin: "Miks ma kommunikatsiooni võiksin õppida? Minu arust on see paratamatult vajalik oskus, et igapäevaselt edukalt toime tulla ning ühiskonda teistsuguse pilguga vaadata. Mind huvitab, kuidas kommunikatsioon ja ühiskond omavahel seotud on ning miks miski just nii toimib. Psühholoogiatudengina küsin ma alati, MIKS asjad just nii on. See on lihtsalt põnev. Ma ootan loengust uusi teadmisi, mõtlemapanevaid teooriaid ja seda, et minu aeg oleks hästi kulutatud."

Mulle meeldis, et ma sain natukene rohkem aru, miks ja kuidas asjad kommunikatsioonis toimivad. Tunnen, et minu aeg oli hästi ja asjalikult kulutatud ja see ongi peamine, miks aine meeldis!

Väga meeldis see, et blogimine kodutööna oli midagi tavapärasest hoopis erinevat ja värskendav oli ka sülearvutite keelamine loengus.

Mida kursusel teisiti korraldada?

Blogimise idee oli väga ebatavaline ja mõnus, aga selle maht oli (vähemalt minu jaoks) liiga suur. Tundsin, et aine nõudis väga suurtes kogustes aega ja isegi erialased ained jäid selletõttu veidi soiku. Blogimine oli väga tore, aga iseseisvaid töid võiks olla kas vähem või siis veidi suuremate mahtude kaupa ja harvemini kui praegu oli. 

Suur aitäh mõnusa aine eest ja hästi lumist talve,

Helena

(Kõige lõppu üks ilus ja mitmetähenduslik pilt ka)

Söömisest ja tarbimisest

Käisin täna toidupoes ja ei hakanud juurdlema mitte teiste inimeste ostmise üle, vaid hoopis iseenda üle. Nn "vaese tudengina" olen ma alati üritanud võimalikult odavalt poes käia ja osta asju, mille kilo/liitri/tükihind on kõige odavam. Nii mul läheb poes alati hästi kaua, ajan näpuga seda pisikest koguhinda taga ja võrdlen kümmet erinevat varianti, et leida see kõige odavam. Samas tuleb pahatihti osta seetõttu suurem kogus toitu korraga, aga no kuidas siis saabki osta veidi kallimat ja saada selle eest vähem...

Sellel kõigel on oma konks. Kuna ma elasin väga pikka aega üksi ja tarbisin neid suuri korraga ostetud toidukoguseid üksi, siis tuli väga tihti ette olukord, kuidas näiteks viimane tükk juustu (või halvemal juhul pool pakki piima) lihtsalt halvaks läks. Brian Wansick kirjutas oma raamatus "Arutu söömine: miks me sööme rohkem, kui arvame" sarnasest teemast, aga keskendudes ameeriklaste tarbimiskultuurile. Põhimõte on ikka sama - reklaamitakse suuri pakendeid ja nende odavust, inimesed tahavad kokku hoida ja siis ostetakse suur kogus toitu kokku, sest nii tundub odavam. Paraku ei tarbita seda ära ja suur osa läheb hoopis raisku. Aga niimoodi lähebki see arvatav kokkuhoid tegelikult hoopis kallimaks ja seda nii rahaliselt kui toidu raiskamise mõttes.

Ma olen alati arvanud, et selline ületarbimine on "lollide ameeriklaste" käitumine, aga tegelikult olen ise täpselt samamoodi võrku langenud...

(Seda raamatut tegelikult soovitaksin kõigile, see on väga mõnus lugemine söömisharjumustest ja täis näpunäiteid, kuidas harjumusi muuta. Raamat on selline: http://www.rahvaraamat.ee/p/arutu-s%C3%B6%C3%B6mine-miks-me-s%C3%B6%C3%B6me-rohkem-kui-arvame/29727/et?isbn=9789985852736)

Kokkuvõtvad mõtted..

Eelmise nädala loengus vaatasime paljusid erinevaid pilte, mis inimesi kuidagi visuaalselt kõnetasid. Huvitav on tegelikult kuulata, kuidas erinevatel inimestel piltidega nii erinevad mõtted ja seosed tulevad. Meie rühma pildist oli ka minul endal hoopis teine arusaam, miks just see pilt meie pildistamistest kõige rohkem silma jäi. Aga see ongi kõigil nii - inimesed loovad igaüks just oma kogemuste põhjal tähendused ja käituvad vastavalt oma varasematele kogemustele. Ka ise võib aastate pärast sama pilti vaadates hoopis midagi erinevat näha, sest vahepeal on kogemused midagi juurde õpetanud.

Türgis oli hiljuti (tegelikult suve alguses) suur mäss. Kõik algas väikese grupiga inimestest, kes tahtsid kaitsta linna ühte parki, mis taheti maha lõhkuda ja selle asemele kaubanduskeskus ehitada. Türgi võimud aga ei tahtnud mässust midagi kuulda ja saatsid kohe politseinikud (tegelikult rahumeelseid inimesi) maha suruma ja seda väga vägivaldsete meetoditega. Türgi inimesed samas jagasid oma muret üle kogu maailma ja kõigil inimestel oli jällegi oma arvamus, aga enamasti taheti siiski rahumeelseid inimesi toetada. Siin on ilmselge puudulik kommunikatsioon või suutmatus oma rahvast kuulata võimude poolt. Ka seal on väga puudulik sõnavabadus, kui esimese asjana tahetakse probleem "ära kaotada". Nagu mässud ja sellega seotud meeleheide ikka, levis see üle maailma ja nüüd teavad sellest kõik.

See info kiire levik on ühest küljest väga hea, sest just sellised mured jõuavad seega kiiresti väga suure hulga inimesteni. Samas jaguneb sellega vastutus ja mida suurem grupp inimesi asjaga seotud on, seda vähem tuntakse kohustust ise aidata, "sest kõik teised võivad ju sama hästi aidata, miks pean seda mina tegema". Grupikäitumise uuringud näitavad, et isegi tänaval haigeks jäänud inimesel tasub abi saamiseks pöörduda kindla inimese, mitte grupi poole, sest niiviisi saab ta abi palju kiiremini. Lisaks vastutusele näitab see kiire internetikaudne infolevik ka seda, kuivõrd suures mahus inimesed tänapäeval infotehnoloogilistest vahenditest sõltuvad on. Danah Boyd kirjutas ka Facebookiga seoses postituse - nüüd saavad ka 13-17 aastased "avalikult" oma postitusi jagada. Facebook olevat küll mitmel korral kinnitusi küsinud ja üritanud väga selgeks teha, et postitus on "avalik", aga lapsed, teismelised ja täiskasvanud saavad asjade "avalikkusest" väga erinevalt aru  ja tunnevad oma privaatsusega seoses erineval tasemel ohtu.

Õige kommunikatsioon ei ole lihtne. Väga raske on oma mõtteid edasi anda, sest teised ei pruugi sellest üldse nii aru saada nagu mina. Üsna kindel on tegelikult, et mitte keegi ei saa teisest samamoodi aru, sest kaks inimest ei saa kunagi olla kogenud täpselt samu sündmusi ja mõtteid, mis osalevad maailma lahtimõtestamisel ja loovad sellest tähendusi. See aga ei tähenda, et me ei peaks edasi üritama, sest muidu jaguneks maailm väga pisikesteks tükkideks, kus kõik ainult endale keskenduvad.

Kasutatud kirjandus:
Danah Boyd blogi: http://www.zephoria.org/thoughts/archives/2013/11/02/facebook-allows-public-posts.html

Advertisement vs reality

Kõik teavad, et kiirsöögikohtade väljareklaamitud toidud on palju ilusamad, suuremad, ligitõmbavamad kui reaalne toit. Leidsin internetiavarustest pildi, kus on reklaam ja reaalsus kõrvutatud - enam ei tundu toit üldse nii isuäratav, eks?

Inimese aju aga paraku saab väga suure osa informatsiooni visuaalse teabe kaudu ja seega ei saa ju panna mitteisuäratavaid pilte inimestele reklaamimiseks. Huvitav aga, kui kiirsöögikohtade kliendid sellise asja peale kurjaks ei lähe, kas restoranis minnakse, kui ettetoodud toit ei vasta väljanägemiselt ootustele? Kas see juhtuks sellepärast, et nad maksid rohkem raha, et ootused on kõrgemad või et nad ise peavad end tähtsamateks?

See, kuidas reklaamid inimesi ahvaltevate pakettidega salakavalalt petta üritavad, on tegelikult igapäevane nähtus - laevareisid, kuhu lisatasud on ära peidetud või muud voucherid, kus on tegelikult mitmeid lisatingimusi, mis odavamat hinda enam ei anna.

Fiske (1996) raamatu järgi on kolm punkti, mis tegelikult mõjutab seda, kuidas inimesed visuaalset infot interpreteerivad: mingile grupile inimestele iseloomulik uskumuste süsteem, illusoorsete uskumuste süsteem (valed ideed või vale arusaamad), mis on kontrastiks tõelise või teadusliku teadmisega ja üldine tähenduste ja ideede loomine.

Ma tooks sellest omad järeldused - inimestegrupiga (või mõnes kultuuris, samade uskumustega grupis), kus on harjutud saama just seda, mida välja reklaamitakse, võivad isegi sellised burgerid, mille väljanägemisest paljud ei hooli, väga palju pahameelt tekitada. Samuti on tähtis võrdlusmoment - mida suurem on kontrast oodatava ja reaalse vahel, seda rohkem me seda erinevust ka märkame. Viimane on see, kuidas iga inimene isiklikult on omale tähendusi ja sellest tulenevalt ootuseid loonud.

Kasutatud kirjandus:
Fiske, J. (1996) Introduction to Communication Studies. London and New York: Routledge

Visuaalne kommunikatsioon: vaateakende salapärane ülesanne

Meie kolmene grupp käis neljapäevase loengu ajal pildistamas ja leidsime, et inimestevahelisest kommunikatsioonist on palju põnevam miski, mis mõjutab meid, kliente, iga päev, kuid millele me sügavamalt väga tihti ei mõtle - poodide vaateaknad ning millist infot need poe ja pakutava kauba kohta annavad. Proovisime keskenduda ainult sellele, milline mulje ja arvamus jääb kliendile just nendest vaateakendest, aga mitte poe nimest või brändist. Vaateaknad peaksid ju siiski olema need, mis poe stiili kõige enam iseloomustavad... järgnevalt proovin kirjeldada ja analüüsida, millise mulje jätavad need kauplused minule.

Monton ja Accessorize

Siia pildile on jäänud 2 vaateakent. Vasakpoolne on mõeldud veidi kõrgema sissetulekuga inimestele, sest riided on soliidsed ja viisakad. Müüakse nii meestele kui naistele mõeldud tooteid, samuti on kõik üsna minimalistlik ja näitab, et ei ole vaja pudi-padu või aksessuaare.

Parempoolne kauplus on üsna vastupidine - vaateakna järgi võib järeldada, et poes müüakse väga laia valikuga erinevat pudi-padi ning see ei ole riidekauplus. Näha on juba talvist ja jõululist väljapanekut, vasakpoolse kauplusega võrreldes on väljapanek väga kirju ning särav. Samas hakkab rohkem silma ning on kindlasti atraktiivne noorele inimesele.

Promod

Siin on tegemist jällegi viisakama ja minimalistlikuma väljapanekuga. Ainus, mis esialgselt tähelepanu tõmbab, on kollane pluus. Lähemalt vaadates on väga huvitav ja teistsugune istuv mannenkeen... teisest küljest aga üleni musta riietades ei hakka see mööda kiirustavale inimesele kuidagi silma. Noore inimese jaoks see pood mõeldud ei ole, aga juba 15 aastat kontoris töötanule sobib.

Terranova

Kõigepealt tõmbab tähelepanu suur allahindluse reklaam ning seejärel hakkab inimene vaatama mõnusaid sooje talveriideid ning noortepärast stiili. Mis veel paremini noorele inimesele sobiks - soodustused ja uued riided talveks. Selle vaateakna puhul tekitab soojemat tunnet ka mannenkeenide paigutus, mille järgi "sõpradega koos olemine ja jutuajamine on mõnus" stiil väga välja paistab. Tavaliselt ei püüta mannenkeene omavahel suhtlema panna, vaid need seisavad üksikult ja eksponeerivad vaid riideid.

Lindex

Tegelikult jätab see vaateaken vastuolulise mulje. Suurelt on klaasil tekst "House of Christmas", aga riietus on ikka õhuke. Minu jõuluootus on paksud kampsunid, mantlid, mütsid, kindad, lumi. Siin võib pikema mõtlemise peale küll viia riietused kokku jõulupidude ja uusaastapidudega, aga külma talve vastu ma sellest poest riideid ei otsiks. Vahva on see, et on nii lapsed kui täiskasvanud koos välja toodud - perega poodidesse, miks mitte?

Glenfield

Minu isiklik lemmik. Jõulude ja talve tuleku väga kena väljendus ning samas korrektne ja viisakas. Riietus üksi jätab kalli mulje, aga selline vaateaken kutsuks mindki sisse piiluma, mis seal võlumaailmas pakkuda on. Võib-olla on need dekoratiivsed linnud, mis elegantsema, aga samas talvise mulje jätavad...

Mingi pood vanalinnas

Vanalinnas olev pood paneb esimese asjana mõtlema, millise mulje see jätab turistile, sest tallinlane tavaliselt sellisesse poodi ei satu. Matrjoškad - venepärane kultuur, need hakkavad ka kõige rohkem silma. Kui hindu mitte vaadata, siis ütleks, et on mingi odavam turistidele suunatud meenetepood. Hinnad aga jätavad hoopis mulje rikkustest. Ei ütleks, et vaateaken pärast nende märkamist väga kutsuv on...

Säästur1

Meie grupi spetsiaalne väljavalitu. Minul tekkis esimese asjana hirm - kas ma ikka julgen poodi sisse astuda? Mitte sellepärast, et ma midagi varastada sooviksin, aga hoopis seetõttu, et kas tõesti on vaja kliendile esimese asjana edastada sellist sõnumit: "Katsu sa ainult siit varastada, me saame su kätte!" Selliste kritseldatud siltide ülespanek jätab äärmiselt lohaka mulje ning tõesti peletab klienti eemale. Me astusime poodi küll sisse, aga ka seal oli kohe nähtaval pildid varastest ning poes ringi käies oli kogu aeg tunne, et keegi kuskil jälgib minu iga liigutust ja võib kohe varguskatses süüdistama hakata. Tegelikult olid ka kenamad mannenkeenid välja toodud, kuid arvamuse kujunemisel mängis kõige rohkem rolli just see silt.

Kokkuvõte: vaateakendel on inimesele väga palju öelda ja lisaks riietele vaatavad kliendid ka muud. Ise õppisin sellest praktilisest ülesandest küll, vahepeal on hea tähelepanu pöörata asjadele ja piltidele ning mõelda, mida need meile öelda tahavad.

Valepidi maailm

Täna on kulutulena levinud artikkel restoraniomanikust, kes väidab, et noored töötajad on täiesti süüdimatud, ei oska ega taha töötada ning neid ei saa usaldada. Asi tema sõnul lausa nii hull, et restorani peab kinni panema, sest töötajaid ei olegi. Olgu, nagu konstruktivistlik teooria väidab, siis ei ole olemas ühte ja ainust tõde ja kõik inimesed näevad maailma vastavalt oma eelnevatele kogemustele. Kuid kas on siiski õige üldistada ühe inimese kogemust kõikidele noortele? Selline ainult ühest küljest nägemine meenutab Piaget (1929) lastega läbi viidud mägedekatset, kus lapsed arvasid, et teiselt poolt mägedemaketti vaatav inimene näeb seda täpselt samamoodi, kui tema.

Minu lugu ja kogemus on aga teistsugune ja ma räägin lühidalt ka enda (kui nn süüdimatu ja laisa noore) vaatenurgast. Mul on töökogemust juba 3 aastat ja paar suve otsa ning seda mitmes erinevas ettevõttes. Mitte ühestki pole ma kuulnud enda kohta halbu sõnu (pigem vastupidi), aga tõepoolest on lisaks palgale väga erinevaid tööandjapoolseid faktoreid, mis minu töölt lahkumist mõjutasid.

Ühes ettevõttes oli väga suur töötajate voolavus ja juhtkonnale see küll ei meeldinud, aga nad suhtusid sellesse, nagu see oleks normaalne. Iga töötaja oli nende jaoks nagu liinitööline, kellel oli ühesugune palgasüsteem ning erandeid ei võetud arvesse. Pinguta kui palju tahad ja ole alati valmis vabadel päevadel tööle jooksma, aga ikka oled samasugune kui kõik teised. Lisada sellele madal palk juurde ja motivatsioon ongi null.

Teine näide on väga toreda kollektiiviga töökohast, kus mulle väga meeldis töötada ja tundus, et ka mina kõigile meeldisin. Palk oli enam-vähem ja töökoormus olenevalt päevast varieeruv. Aga olenemata augustikuust, kus ma töötasin 240 töötundi (neile vastu tulles, poole koha koormuse asemel), ei suudetud mulle teha töölepingut ega mind kooli kõrvalt graafikusse sisse panna. Ma sain alati hästi tippi ning juhatajal ja ülejäänud kollektiivil oli väga kahju, et ma lahkusin. Aga minu kuuldes mind oma sõbrale kritiseeriv omanik ja graafiku puudumise tõttu hommikused kõned, et tule olenemata plaanidest tööle, ei motiveeri jällegi sinna kauemaks jääma.

Kolmandaks ettevõte, milles olen töötanud 3 suve, mind on alati tagasi kutsutud ja olen aru saanud, et peetakse väga tubliks ja töökaks. Aga siinkohal on probleemiks väga suur ebavõrdsus osakondade ja palkade vahel. Samuti on väga toredate kolleegide näited, kus aastaid palku ei tõsteta, aga töökoormust tuleb juurde. Tegemist on tunduvalt suurema vastutusega ametikohaga, kui seda on tavaline kohvikuteenindaja, kuid palk on madalam.

Olgu, ma nõustun, et noored peavadki madalalt alustama ja väga palju pingutama, aga kui kõrval on näited inimestest, kes on ettevõttes 5 aastat samamoodi töötanud ja ikka samasuguse suhtumise osaliseks saanud, siis ei hoia uusi inimesi miski kinni. Kooli kõrvalt töötamise võimaldamine on minu jaoks väga positiivne ja ma olen alati olnud igal võimalusel valmis inimesi asendama ning töötama suurema koormusega, kui ette oli nähtud. Minu töökust, tublidust ja korrektsust on mitmeid kordi kiidetud. Võib-olla ma olen erand, võib-olla näen iseennast hoopis läbi roosade prillide. Aga olenemata sellest, kas on ühe ettevõtte omanikul õigust kõiki noori inimesi kritiseerida ja maha teha?

Kõik pole mitte kunagi nii nagu pealiskaudselt tunduda võib. Ma olen üsna kindel, et vähemalt selle aine raames olen ma üks nendest laiskadest ja ainult pidutsevatest tudengitest, sest ma ei ole jõudnud neid samu blogipostitusi õigeks ajaks ära teha. Ometigi olen ma praktiliselt täiskohaga tööd teinud ja asendanud oma haiguslehel olevat töökaaslast, et osakonnas töö võimalikult sujuvalt jätkuks ning pingutanud oma lõputöö nimel. Teisest küljest tuleb arvamus, et kõik noored laisad ja ei viitsi vaeva näha ega tööd teha. Mida noor inimene kahe sellise tule vahel tegema peab? Iga juhtum on individuaalne ning mitte kunagi ei tohi ainult oma vaatenurga järgi kõike üldistada. Noorte mõistes esindas see restoraniomanik kõikide ettevõtete arvamust noortest, aga kas tal oli selleks õigus? Mida võib selline halvustamine noorte enesehinnangule teha? Kuidas see mõjutab eriti nende tublide pingutavate noorte edaspidist suhtumist töösse?


Kasutatud kirjandus:
Rudi, H. (28.11.2013) Restoraniomanik: noored töötajad on täiesti süüdimatud - Postimees
http://www.tarbija24.ee/2612512/restoraniomanik-noored-tootajad-on-taiesti-suudimatud
Palmaru, R., Making sense and meaning on the role of communication and culture in the reproduction of social systems,  Constructivist Foundations, 8 (1).

Mõjustamisest

Kui loengus oli teemaks, mis vahe on suhtekorraldusel ja propagandal või kas neil üldse vahet on, siis ma leidsin oma varasematest materjalidest enda jaoks lisaselgitusi ning lisan need ka siia.

Sageli aetakse suhtekorraldust segi turunduse, reklaami ja propagandaga, isegi ajakirjandusega. Segadus tekib sellest, et nimetatud valdkondi sageli kasutatakse koos ning erinevate eesmärkide saavutamiseks kasutatakse sarnaseid kommunikatsioonitehnikaid. Propaganda on enamasti “käskivas kõneviisis” ning ühepoolne, samal ajal kui suhtekorralduse eesmärk on tekitada dialoog, saavutada harmoonia ja üksmeel kahesuunalise kommunikatsiooni, arutluste ja diskussiooni kaudu.

Seega, minu jaoks on asi lihtne - suhtekorraldus on pigem hea, propaganda pigem halb. Mõlemad valdkonnad paraku aga hõlmavad hoopis ka sellist asja nagu mõjustamine. Cialdini "Mõjustamispsühholoogia" raamat oli meil, psühholoogidel, juba samanimelise aine raames kohustuslik kirjandus ning soovitaksin seda igaühele. Selles postituses keskendun Cialdini raamatu 6. peatükile, mille teemaks on autoriteetsus ja selle mõju. Tema poolt kirjeldatud nähtust võib märgata praktiliselt igas olukorras - inimesed omistavad endale ja teistele mingisugused rollid ning kõrgema autoriteediga inimeste otsused ei ole üldjuhul sellised, milles võiks kahelda - autoriteetsematele inimestele omistatakse nn perfektne olemus ning ei usuta, et nad vigu teevad.  Sama toimub ka vastupidiselt. Kui keegi saab endale uue rolli ja tunneb end kellestki "kõrgemal olevana", siis tema arvamus on tähtsam ja selles ei tohi kahelda.

See teema on natukene innustatud ühest täiesti tavalisest Delfi artikli kommentaarist. Hästi päevakajas on hetkel madalad palgad ning erinevate tähtsate majandusteadlaste artiklid, miks peaks palku peaks tõstma või miks mitte. Konkreetne kommentaar rääkis ühest tuttavast, kes kunagi oli saanud väga madalat palka ning ei olnud sellega paraku rahul. Seejärel kaotas ta töö ning tegi oma ettevõtte. Aga olles nüüd teises positsioonis, siis ise maksab ikka oma töötajatele peaaegu miinimumi. See on küll keegi-kuskil-rääkis-kellestki-kuskil näide, aga ometigi ilmselge näide rollide vahetuse mõjudest.

Selline mõjustamine ja autoriteetide usaldamine on kahjuks igapäevane. Nagu ka loengus sai öeldud - igal õppejõul on võimalik alustada väikese hulga tudengitega revolutsiooni - aga see on ju ka sellepärast, et õppejõud on tudengite jaoks autoriteet ning targem, seega tema teadmistes ja arvamustes ei kahelda. Kogu (väikese ringiga selleni jõutud) mõte on selles, et inimesed peaksid õppima rohkem kahtlema ja küsima ja oma teistsugust arvamust avaldama. Samas kui autoriteetide austamine ära kaoks ja kõik kõigis kahtlema hakkaksid, siis ilmselt saaks maailmast kaos. Võta nüüd näpust, mis siis õige oleks...