Täiesti viimane blogipostitus

Mida õppisid?

Mina õppisin, et kommunikatsioon on palju enamat, kui lihtsalt lausete ilus sõnastamine või ilusti rääkimine. Tähelepanu peab pöörama väga paljule, alustades sellest, kuidas ise sõnumit edastada, ja lõpetades sellega, kas ja kuidas sõnumi vastuvõtja sõnumist samamoodi aru sai. Kommunikatsioon on igal pool ja väga erinevates versioonides. Ühest ja samast lausest/sõnumist võivad inimesed väga erinevalt aru saada, enda jaoks lahtimõtestamisel toetutakse varasematele kogemustele ja mõtetele. 

Kommunikatsiooni läheb vaja väga paljudes valdkondades: reklaam, teenindav sektor, kultuur, tarbimine jne.


Mis oli keeruline?

Keeruline oli astuda oma "psühholoogiamaailmast" välja ja üritada aru saada teise valdkonna teooriatest. Kuna artiklite terminoloogia ei olnud üldse tuttav ja teemad olid hoopis teistsugusest valdkonnast, kui harjunud olin, siis nõudis nende lugemine korralikult keskendumist ja tahet.

Mis meeldis?

Aine alguses kirjutasin: "Miks ma kommunikatsiooni võiksin õppida? Minu arust on see paratamatult vajalik oskus, et igapäevaselt edukalt toime tulla ning ühiskonda teistsuguse pilguga vaadata. Mind huvitab, kuidas kommunikatsioon ja ühiskond omavahel seotud on ning miks miski just nii toimib. Psühholoogiatudengina küsin ma alati, MIKS asjad just nii on. See on lihtsalt põnev. Ma ootan loengust uusi teadmisi, mõtlemapanevaid teooriaid ja seda, et minu aeg oleks hästi kulutatud."

Mulle meeldis, et ma sain natukene rohkem aru, miks ja kuidas asjad kommunikatsioonis toimivad. Tunnen, et minu aeg oli hästi ja asjalikult kulutatud ja see ongi peamine, miks aine meeldis!

Väga meeldis see, et blogimine kodutööna oli midagi tavapärasest hoopis erinevat ja värskendav oli ka sülearvutite keelamine loengus.

Mida kursusel teisiti korraldada?

Blogimise idee oli väga ebatavaline ja mõnus, aga selle maht oli (vähemalt minu jaoks) liiga suur. Tundsin, et aine nõudis väga suurtes kogustes aega ja isegi erialased ained jäid selletõttu veidi soiku. Blogimine oli väga tore, aga iseseisvaid töid võiks olla kas vähem või siis veidi suuremate mahtude kaupa ja harvemini kui praegu oli. 

Suur aitäh mõnusa aine eest ja hästi lumist talve,

Helena

(Kõige lõppu üks ilus ja mitmetähenduslik pilt ka)

Söömisest ja tarbimisest

Käisin täna toidupoes ja ei hakanud juurdlema mitte teiste inimeste ostmise üle, vaid hoopis iseenda üle. Nn "vaese tudengina" olen ma alati üritanud võimalikult odavalt poes käia ja osta asju, mille kilo/liitri/tükihind on kõige odavam. Nii mul läheb poes alati hästi kaua, ajan näpuga seda pisikest koguhinda taga ja võrdlen kümmet erinevat varianti, et leida see kõige odavam. Samas tuleb pahatihti osta seetõttu suurem kogus toitu korraga, aga no kuidas siis saabki osta veidi kallimat ja saada selle eest vähem...

Sellel kõigel on oma konks. Kuna ma elasin väga pikka aega üksi ja tarbisin neid suuri korraga ostetud toidukoguseid üksi, siis tuli väga tihti ette olukord, kuidas näiteks viimane tükk juustu (või halvemal juhul pool pakki piima) lihtsalt halvaks läks. Brian Wansick kirjutas oma raamatus "Arutu söömine: miks me sööme rohkem, kui arvame" sarnasest teemast, aga keskendudes ameeriklaste tarbimiskultuurile. Põhimõte on ikka sama - reklaamitakse suuri pakendeid ja nende odavust, inimesed tahavad kokku hoida ja siis ostetakse suur kogus toitu kokku, sest nii tundub odavam. Paraku ei tarbita seda ära ja suur osa läheb hoopis raisku. Aga niimoodi lähebki see arvatav kokkuhoid tegelikult hoopis kallimaks ja seda nii rahaliselt kui toidu raiskamise mõttes.

Ma olen alati arvanud, et selline ületarbimine on "lollide ameeriklaste" käitumine, aga tegelikult olen ise täpselt samamoodi võrku langenud...

(Seda raamatut tegelikult soovitaksin kõigile, see on väga mõnus lugemine söömisharjumustest ja täis näpunäiteid, kuidas harjumusi muuta. Raamat on selline: http://www.rahvaraamat.ee/p/arutu-s%C3%B6%C3%B6mine-miks-me-s%C3%B6%C3%B6me-rohkem-kui-arvame/29727/et?isbn=9789985852736)

Kokkuvõtvad mõtted..

Eelmise nädala loengus vaatasime paljusid erinevaid pilte, mis inimesi kuidagi visuaalselt kõnetasid. Huvitav on tegelikult kuulata, kuidas erinevatel inimestel piltidega nii erinevad mõtted ja seosed tulevad. Meie rühma pildist oli ka minul endal hoopis teine arusaam, miks just see pilt meie pildistamistest kõige rohkem silma jäi. Aga see ongi kõigil nii - inimesed loovad igaüks just oma kogemuste põhjal tähendused ja käituvad vastavalt oma varasematele kogemustele. Ka ise võib aastate pärast sama pilti vaadates hoopis midagi erinevat näha, sest vahepeal on kogemused midagi juurde õpetanud.

Türgis oli hiljuti (tegelikult suve alguses) suur mäss. Kõik algas väikese grupiga inimestest, kes tahtsid kaitsta linna ühte parki, mis taheti maha lõhkuda ja selle asemele kaubanduskeskus ehitada. Türgi võimud aga ei tahtnud mässust midagi kuulda ja saatsid kohe politseinikud (tegelikult rahumeelseid inimesi) maha suruma ja seda väga vägivaldsete meetoditega. Türgi inimesed samas jagasid oma muret üle kogu maailma ja kõigil inimestel oli jällegi oma arvamus, aga enamasti taheti siiski rahumeelseid inimesi toetada. Siin on ilmselge puudulik kommunikatsioon või suutmatus oma rahvast kuulata võimude poolt. Ka seal on väga puudulik sõnavabadus, kui esimese asjana tahetakse probleem "ära kaotada". Nagu mässud ja sellega seotud meeleheide ikka, levis see üle maailma ja nüüd teavad sellest kõik.

See info kiire levik on ühest küljest väga hea, sest just sellised mured jõuavad seega kiiresti väga suure hulga inimesteni. Samas jaguneb sellega vastutus ja mida suurem grupp inimesi asjaga seotud on, seda vähem tuntakse kohustust ise aidata, "sest kõik teised võivad ju sama hästi aidata, miks pean seda mina tegema". Grupikäitumise uuringud näitavad, et isegi tänaval haigeks jäänud inimesel tasub abi saamiseks pöörduda kindla inimese, mitte grupi poole, sest niiviisi saab ta abi palju kiiremini. Lisaks vastutusele näitab see kiire internetikaudne infolevik ka seda, kuivõrd suures mahus inimesed tänapäeval infotehnoloogilistest vahenditest sõltuvad on. Danah Boyd kirjutas ka Facebookiga seoses postituse - nüüd saavad ka 13-17 aastased "avalikult" oma postitusi jagada. Facebook olevat küll mitmel korral kinnitusi küsinud ja üritanud väga selgeks teha, et postitus on "avalik", aga lapsed, teismelised ja täiskasvanud saavad asjade "avalikkusest" väga erinevalt aru  ja tunnevad oma privaatsusega seoses erineval tasemel ohtu.

Õige kommunikatsioon ei ole lihtne. Väga raske on oma mõtteid edasi anda, sest teised ei pruugi sellest üldse nii aru saada nagu mina. Üsna kindel on tegelikult, et mitte keegi ei saa teisest samamoodi aru, sest kaks inimest ei saa kunagi olla kogenud täpselt samu sündmusi ja mõtteid, mis osalevad maailma lahtimõtestamisel ja loovad sellest tähendusi. See aga ei tähenda, et me ei peaks edasi üritama, sest muidu jaguneks maailm väga pisikesteks tükkideks, kus kõik ainult endale keskenduvad.

Kasutatud kirjandus:
Danah Boyd blogi: http://www.zephoria.org/thoughts/archives/2013/11/02/facebook-allows-public-posts.html

Advertisement vs reality

Kõik teavad, et kiirsöögikohtade väljareklaamitud toidud on palju ilusamad, suuremad, ligitõmbavamad kui reaalne toit. Leidsin internetiavarustest pildi, kus on reklaam ja reaalsus kõrvutatud - enam ei tundu toit üldse nii isuäratav, eks?

Inimese aju aga paraku saab väga suure osa informatsiooni visuaalse teabe kaudu ja seega ei saa ju panna mitteisuäratavaid pilte inimestele reklaamimiseks. Huvitav aga, kui kiirsöögikohtade kliendid sellise asja peale kurjaks ei lähe, kas restoranis minnakse, kui ettetoodud toit ei vasta väljanägemiselt ootustele? Kas see juhtuks sellepärast, et nad maksid rohkem raha, et ootused on kõrgemad või et nad ise peavad end tähtsamateks?

See, kuidas reklaamid inimesi ahvaltevate pakettidega salakavalalt petta üritavad, on tegelikult igapäevane nähtus - laevareisid, kuhu lisatasud on ära peidetud või muud voucherid, kus on tegelikult mitmeid lisatingimusi, mis odavamat hinda enam ei anna.

Fiske (1996) raamatu järgi on kolm punkti, mis tegelikult mõjutab seda, kuidas inimesed visuaalset infot interpreteerivad: mingile grupile inimestele iseloomulik uskumuste süsteem, illusoorsete uskumuste süsteem (valed ideed või vale arusaamad), mis on kontrastiks tõelise või teadusliku teadmisega ja üldine tähenduste ja ideede loomine.

Ma tooks sellest omad järeldused - inimestegrupiga (või mõnes kultuuris, samade uskumustega grupis), kus on harjutud saama just seda, mida välja reklaamitakse, võivad isegi sellised burgerid, mille väljanägemisest paljud ei hooli, väga palju pahameelt tekitada. Samuti on tähtis võrdlusmoment - mida suurem on kontrast oodatava ja reaalse vahel, seda rohkem me seda erinevust ka märkame. Viimane on see, kuidas iga inimene isiklikult on omale tähendusi ja sellest tulenevalt ootuseid loonud.

Kasutatud kirjandus:
Fiske, J. (1996) Introduction to Communication Studies. London and New York: Routledge