Käisin täna toidupoes ja ei hakanud juurdlema mitte teiste inimeste ostmise üle, vaid hoopis iseenda üle. Nn "vaese tudengina" olen ma alati üritanud võimalikult odavalt poes käia ja osta asju, mille kilo/liitri/tükihind on kõige odavam. Nii mul läheb poes alati hästi kaua, ajan näpuga seda pisikest koguhinda taga ja võrdlen kümmet erinevat varianti, et leida see kõige odavam. Samas tuleb pahatihti osta seetõttu suurem kogus toitu korraga, aga no kuidas siis saabki osta veidi kallimat ja saada selle eest vähem...
Sellel kõigel on oma konks. Kuna ma elasin väga pikka aega üksi ja tarbisin neid suuri korraga ostetud toidukoguseid üksi, siis tuli väga tihti ette olukord, kuidas näiteks viimane tükk juustu (või halvemal juhul pool pakki piima) lihtsalt halvaks läks. Brian Wansick kirjutas oma raamatus "Arutu söömine: miks me sööme rohkem, kui arvame" sarnasest teemast, aga keskendudes ameeriklaste tarbimiskultuurile. Põhimõte on ikka sama - reklaamitakse suuri pakendeid ja nende odavust, inimesed tahavad kokku hoida ja siis ostetakse suur kogus toitu kokku, sest nii tundub odavam. Paraku ei tarbita seda ära ja suur osa läheb hoopis raisku. Aga niimoodi lähebki see arvatav kokkuhoid tegelikult hoopis kallimaks ja seda nii rahaliselt kui toidu raiskamise mõttes.
Ma olen alati arvanud, et selline ületarbimine on "lollide ameeriklaste" käitumine, aga tegelikult olen ise täpselt samamoodi võrku langenud...
(Seda raamatut tegelikult soovitaksin kõigile, see on väga mõnus lugemine söömisharjumustest ja täis näpunäiteid, kuidas harjumusi muuta. Raamat on selline: http://www.rahvaraamat.ee/p/arutu-s%C3%B6%C3%B6mine-miks-me-s%C3%B6%C3%B6me-rohkem-kui-arvame/29727/et?isbn=9789985852736)
No comments:
Post a Comment