Visuaalne kommunikatsioon: vaateakende salapärane ülesanne

Meie kolmene grupp käis neljapäevase loengu ajal pildistamas ja leidsime, et inimestevahelisest kommunikatsioonist on palju põnevam miski, mis mõjutab meid, kliente, iga päev, kuid millele me sügavamalt väga tihti ei mõtle - poodide vaateaknad ning millist infot need poe ja pakutava kauba kohta annavad. Proovisime keskenduda ainult sellele, milline mulje ja arvamus jääb kliendile just nendest vaateakendest, aga mitte poe nimest või brändist. Vaateaknad peaksid ju siiski olema need, mis poe stiili kõige enam iseloomustavad... järgnevalt proovin kirjeldada ja analüüsida, millise mulje jätavad need kauplused minule.

Monton ja Accessorize

Siia pildile on jäänud 2 vaateakent. Vasakpoolne on mõeldud veidi kõrgema sissetulekuga inimestele, sest riided on soliidsed ja viisakad. Müüakse nii meestele kui naistele mõeldud tooteid, samuti on kõik üsna minimalistlik ja näitab, et ei ole vaja pudi-padu või aksessuaare.

Parempoolne kauplus on üsna vastupidine - vaateakna järgi võib järeldada, et poes müüakse väga laia valikuga erinevat pudi-padi ning see ei ole riidekauplus. Näha on juba talvist ja jõululist väljapanekut, vasakpoolse kauplusega võrreldes on väljapanek väga kirju ning särav. Samas hakkab rohkem silma ning on kindlasti atraktiivne noorele inimesele.

Promod

Siin on tegemist jällegi viisakama ja minimalistlikuma väljapanekuga. Ainus, mis esialgselt tähelepanu tõmbab, on kollane pluus. Lähemalt vaadates on väga huvitav ja teistsugune istuv mannenkeen... teisest küljest aga üleni musta riietades ei hakka see mööda kiirustavale inimesele kuidagi silma. Noore inimese jaoks see pood mõeldud ei ole, aga juba 15 aastat kontoris töötanule sobib.

Terranova

Kõigepealt tõmbab tähelepanu suur allahindluse reklaam ning seejärel hakkab inimene vaatama mõnusaid sooje talveriideid ning noortepärast stiili. Mis veel paremini noorele inimesele sobiks - soodustused ja uued riided talveks. Selle vaateakna puhul tekitab soojemat tunnet ka mannenkeenide paigutus, mille järgi "sõpradega koos olemine ja jutuajamine on mõnus" stiil väga välja paistab. Tavaliselt ei püüta mannenkeene omavahel suhtlema panna, vaid need seisavad üksikult ja eksponeerivad vaid riideid.

Lindex

Tegelikult jätab see vaateaken vastuolulise mulje. Suurelt on klaasil tekst "House of Christmas", aga riietus on ikka õhuke. Minu jõuluootus on paksud kampsunid, mantlid, mütsid, kindad, lumi. Siin võib pikema mõtlemise peale küll viia riietused kokku jõulupidude ja uusaastapidudega, aga külma talve vastu ma sellest poest riideid ei otsiks. Vahva on see, et on nii lapsed kui täiskasvanud koos välja toodud - perega poodidesse, miks mitte?

Glenfield

Minu isiklik lemmik. Jõulude ja talve tuleku väga kena väljendus ning samas korrektne ja viisakas. Riietus üksi jätab kalli mulje, aga selline vaateaken kutsuks mindki sisse piiluma, mis seal võlumaailmas pakkuda on. Võib-olla on need dekoratiivsed linnud, mis elegantsema, aga samas talvise mulje jätavad...

Mingi pood vanalinnas

Vanalinnas olev pood paneb esimese asjana mõtlema, millise mulje see jätab turistile, sest tallinlane tavaliselt sellisesse poodi ei satu. Matrjoškad - venepärane kultuur, need hakkavad ka kõige rohkem silma. Kui hindu mitte vaadata, siis ütleks, et on mingi odavam turistidele suunatud meenetepood. Hinnad aga jätavad hoopis mulje rikkustest. Ei ütleks, et vaateaken pärast nende märkamist väga kutsuv on...

Säästur1

Meie grupi spetsiaalne väljavalitu. Minul tekkis esimese asjana hirm - kas ma ikka julgen poodi sisse astuda? Mitte sellepärast, et ma midagi varastada sooviksin, aga hoopis seetõttu, et kas tõesti on vaja kliendile esimese asjana edastada sellist sõnumit: "Katsu sa ainult siit varastada, me saame su kätte!" Selliste kritseldatud siltide ülespanek jätab äärmiselt lohaka mulje ning tõesti peletab klienti eemale. Me astusime poodi küll sisse, aga ka seal oli kohe nähtaval pildid varastest ning poes ringi käies oli kogu aeg tunne, et keegi kuskil jälgib minu iga liigutust ja võib kohe varguskatses süüdistama hakata. Tegelikult olid ka kenamad mannenkeenid välja toodud, kuid arvamuse kujunemisel mängis kõige rohkem rolli just see silt.

Kokkuvõte: vaateakendel on inimesele väga palju öelda ja lisaks riietele vaatavad kliendid ka muud. Ise õppisin sellest praktilisest ülesandest küll, vahepeal on hea tähelepanu pöörata asjadele ja piltidele ning mõelda, mida need meile öelda tahavad.

Valepidi maailm

Täna on kulutulena levinud artikkel restoraniomanikust, kes väidab, et noored töötajad on täiesti süüdimatud, ei oska ega taha töötada ning neid ei saa usaldada. Asi tema sõnul lausa nii hull, et restorani peab kinni panema, sest töötajaid ei olegi. Olgu, nagu konstruktivistlik teooria väidab, siis ei ole olemas ühte ja ainust tõde ja kõik inimesed näevad maailma vastavalt oma eelnevatele kogemustele. Kuid kas on siiski õige üldistada ühe inimese kogemust kõikidele noortele? Selline ainult ühest küljest nägemine meenutab Piaget (1929) lastega läbi viidud mägedekatset, kus lapsed arvasid, et teiselt poolt mägedemaketti vaatav inimene näeb seda täpselt samamoodi, kui tema.

Minu lugu ja kogemus on aga teistsugune ja ma räägin lühidalt ka enda (kui nn süüdimatu ja laisa noore) vaatenurgast. Mul on töökogemust juba 3 aastat ja paar suve otsa ning seda mitmes erinevas ettevõttes. Mitte ühestki pole ma kuulnud enda kohta halbu sõnu (pigem vastupidi), aga tõepoolest on lisaks palgale väga erinevaid tööandjapoolseid faktoreid, mis minu töölt lahkumist mõjutasid.

Ühes ettevõttes oli väga suur töötajate voolavus ja juhtkonnale see küll ei meeldinud, aga nad suhtusid sellesse, nagu see oleks normaalne. Iga töötaja oli nende jaoks nagu liinitööline, kellel oli ühesugune palgasüsteem ning erandeid ei võetud arvesse. Pinguta kui palju tahad ja ole alati valmis vabadel päevadel tööle jooksma, aga ikka oled samasugune kui kõik teised. Lisada sellele madal palk juurde ja motivatsioon ongi null.

Teine näide on väga toreda kollektiiviga töökohast, kus mulle väga meeldis töötada ja tundus, et ka mina kõigile meeldisin. Palk oli enam-vähem ja töökoormus olenevalt päevast varieeruv. Aga olenemata augustikuust, kus ma töötasin 240 töötundi (neile vastu tulles, poole koha koormuse asemel), ei suudetud mulle teha töölepingut ega mind kooli kõrvalt graafikusse sisse panna. Ma sain alati hästi tippi ning juhatajal ja ülejäänud kollektiivil oli väga kahju, et ma lahkusin. Aga minu kuuldes mind oma sõbrale kritiseeriv omanik ja graafiku puudumise tõttu hommikused kõned, et tule olenemata plaanidest tööle, ei motiveeri jällegi sinna kauemaks jääma.

Kolmandaks ettevõte, milles olen töötanud 3 suve, mind on alati tagasi kutsutud ja olen aru saanud, et peetakse väga tubliks ja töökaks. Aga siinkohal on probleemiks väga suur ebavõrdsus osakondade ja palkade vahel. Samuti on väga toredate kolleegide näited, kus aastaid palku ei tõsteta, aga töökoormust tuleb juurde. Tegemist on tunduvalt suurema vastutusega ametikohaga, kui seda on tavaline kohvikuteenindaja, kuid palk on madalam.

Olgu, ma nõustun, et noored peavadki madalalt alustama ja väga palju pingutama, aga kui kõrval on näited inimestest, kes on ettevõttes 5 aastat samamoodi töötanud ja ikka samasuguse suhtumise osaliseks saanud, siis ei hoia uusi inimesi miski kinni. Kooli kõrvalt töötamise võimaldamine on minu jaoks väga positiivne ja ma olen alati olnud igal võimalusel valmis inimesi asendama ning töötama suurema koormusega, kui ette oli nähtud. Minu töökust, tublidust ja korrektsust on mitmeid kordi kiidetud. Võib-olla ma olen erand, võib-olla näen iseennast hoopis läbi roosade prillide. Aga olenemata sellest, kas on ühe ettevõtte omanikul õigust kõiki noori inimesi kritiseerida ja maha teha?

Kõik pole mitte kunagi nii nagu pealiskaudselt tunduda võib. Ma olen üsna kindel, et vähemalt selle aine raames olen ma üks nendest laiskadest ja ainult pidutsevatest tudengitest, sest ma ei ole jõudnud neid samu blogipostitusi õigeks ajaks ära teha. Ometigi olen ma praktiliselt täiskohaga tööd teinud ja asendanud oma haiguslehel olevat töökaaslast, et osakonnas töö võimalikult sujuvalt jätkuks ning pingutanud oma lõputöö nimel. Teisest küljest tuleb arvamus, et kõik noored laisad ja ei viitsi vaeva näha ega tööd teha. Mida noor inimene kahe sellise tule vahel tegema peab? Iga juhtum on individuaalne ning mitte kunagi ei tohi ainult oma vaatenurga järgi kõike üldistada. Noorte mõistes esindas see restoraniomanik kõikide ettevõtete arvamust noortest, aga kas tal oli selleks õigus? Mida võib selline halvustamine noorte enesehinnangule teha? Kuidas see mõjutab eriti nende tublide pingutavate noorte edaspidist suhtumist töösse?


Kasutatud kirjandus:
Rudi, H. (28.11.2013) Restoraniomanik: noored töötajad on täiesti süüdimatud - Postimees
http://www.tarbija24.ee/2612512/restoraniomanik-noored-tootajad-on-taiesti-suudimatud
Palmaru, R., Making sense and meaning on the role of communication and culture in the reproduction of social systems,  Constructivist Foundations, 8 (1).

Mõjustamisest

Kui loengus oli teemaks, mis vahe on suhtekorraldusel ja propagandal või kas neil üldse vahet on, siis ma leidsin oma varasematest materjalidest enda jaoks lisaselgitusi ning lisan need ka siia.

Sageli aetakse suhtekorraldust segi turunduse, reklaami ja propagandaga, isegi ajakirjandusega. Segadus tekib sellest, et nimetatud valdkondi sageli kasutatakse koos ning erinevate eesmärkide saavutamiseks kasutatakse sarnaseid kommunikatsioonitehnikaid. Propaganda on enamasti “käskivas kõneviisis” ning ühepoolne, samal ajal kui suhtekorralduse eesmärk on tekitada dialoog, saavutada harmoonia ja üksmeel kahesuunalise kommunikatsiooni, arutluste ja diskussiooni kaudu.

Seega, minu jaoks on asi lihtne - suhtekorraldus on pigem hea, propaganda pigem halb. Mõlemad valdkonnad paraku aga hõlmavad hoopis ka sellist asja nagu mõjustamine. Cialdini "Mõjustamispsühholoogia" raamat oli meil, psühholoogidel, juba samanimelise aine raames kohustuslik kirjandus ning soovitaksin seda igaühele. Selles postituses keskendun Cialdini raamatu 6. peatükile, mille teemaks on autoriteetsus ja selle mõju. Tema poolt kirjeldatud nähtust võib märgata praktiliselt igas olukorras - inimesed omistavad endale ja teistele mingisugused rollid ning kõrgema autoriteediga inimeste otsused ei ole üldjuhul sellised, milles võiks kahelda - autoriteetsematele inimestele omistatakse nn perfektne olemus ning ei usuta, et nad vigu teevad.  Sama toimub ka vastupidiselt. Kui keegi saab endale uue rolli ja tunneb end kellestki "kõrgemal olevana", siis tema arvamus on tähtsam ja selles ei tohi kahelda.

See teema on natukene innustatud ühest täiesti tavalisest Delfi artikli kommentaarist. Hästi päevakajas on hetkel madalad palgad ning erinevate tähtsate majandusteadlaste artiklid, miks peaks palku peaks tõstma või miks mitte. Konkreetne kommentaar rääkis ühest tuttavast, kes kunagi oli saanud väga madalat palka ning ei olnud sellega paraku rahul. Seejärel kaotas ta töö ning tegi oma ettevõtte. Aga olles nüüd teises positsioonis, siis ise maksab ikka oma töötajatele peaaegu miinimumi. See on küll keegi-kuskil-rääkis-kellestki-kuskil näide, aga ometigi ilmselge näide rollide vahetuse mõjudest.

Selline mõjustamine ja autoriteetide usaldamine on kahjuks igapäevane. Nagu ka loengus sai öeldud - igal õppejõul on võimalik alustada väikese hulga tudengitega revolutsiooni - aga see on ju ka sellepärast, et õppejõud on tudengite jaoks autoriteet ning targem, seega tema teadmistes ja arvamustes ei kahelda. Kogu (väikese ringiga selleni jõutud) mõte on selles, et inimesed peaksid õppima rohkem kahtlema ja küsima ja oma teistsugust arvamust avaldama. Samas kui autoriteetide austamine ära kaoks ja kõik kõigis kahtlema hakkaksid, siis ilmselt saaks maailmast kaos. Võta nüüd näpust, mis siis õige oleks...

Üks mõttekäik.

Mõnikord niimoodi avalikult kirjutades ma kardan, et ütlen midagi lolli ja seda ei saa enam kunagi tagasi võtta, sest internetis on kõik avalik. See hirm on ju tegelikult vägagi põhjendatud, sest just täna levisid uudisteportaalides artiklid kahe noore müüja vestlusest, kus klientidest halvasti räägiti. Ma olen üsna kindel, et nad võtaksid selle vestluse kohe tagasi, kui nad oleksid teadnud, et sellega Õhtulehe esilehele satuvad... Miks peaks tervet riiki huvitama kahe tavalise tüdruku omavaheline vestlus? Ma ei usu, et nad ainsad on, kes kunagi niimoodi omavahel rääkinud on. Nüüd aga (meedia tõttu) on neil ilmselt väga piinlik ja samuti on järjekordne nool tulistatud noorte klienditeenindajate suunas. Meedial on aga see võim, nad võivad näidata kõike just sellises valguses, nagu neile parasjagu sobib. Võib-olla on see minu kui tavalise tudengi tavaline ja kitsa maailmavaatega üldistus, aga just nii mulle tundub.

See toob minu mõttekäigu järgneva juurde. Kui ma lugesin Castells (2007) artiklit, siis üsna alguses oli seal lause, mis mulle väga meeldis ja pani mõtlema: The media are not the holders of power, but they constitute by and large the space where power is decided. Meedia vahendab poliitikat (ja loomulikult ka teisi valdkondi) ja rahvast. Mõnikord on mul aga tunne, et meedia ei ole seal vahel piisavalt neutraalne. Minu jaoks on asjal kolm osapoolt: poliitikud, kes tahavad olla võimalikult heas valguses; meedia, mis vahendab küll arvamusi ja juhtumisi, kuid seda sellises valguses, mis rahvale VÕIKS meeldida; rahvas, kes omakorda arvab, et meedia näitab ikka kõike vales valguses ja poliitikud saavad niikuinii asjadest valesti aru. Kõik kolm osapoolt võivad olla seotud ühe teemaga, kuid täiesti erinevate nurkade alt. Ma ei tea, kas minu mõttekäik on piisavalt arusaadav. Põhimõtteliselt tahan öelda, et meedial on küll väga suur võimalus teemasid näidata selles valguses nagu nad heaks arvavad, aga mulle on ka mulje jäänud, et rahvas alati ei usu seda ja ei ole nii suurel määral mõjutatav nagu võiks arvata. (Ma olen üks neist, kes uudisteportaalides lisaks artiklite lugemisele ka kommentaare loeb, sest mind huvitab inimeste reaktsioon.)

Minul jäi ka hiljutiste valimistega seotud teemadest pigem negatiivne mulje. Mina isiklikult ei oodanud, et meedia peaks kõikide (näiteks Tallinna linnapeakandidaatide) tutvustamiseks ja võrdlemiseks nende halbu külgi välja tooma. Jah, tehtud vead peavad olema teada, aga kas peabki õige valiku tegemiseks vaatama inimest, kes võimalikult vähe halba on korda saatnud? Miks ei võiks keskenduda positiivsele? Minule jäi mulje, et meedia arvas, et rahvale võiks selline kritiseerimine ja skandaalid meeldida, sest see kütab inimesi üles. Artikli järgi on meedia võimu laiendus. Ometigi oli valimiste ajal põhifookus poliitikute kritiseerimisel ja halvustamisel. Kas see on pigem positiivne, et uudisteportaalidel pole roosasid prille ees, või negatiivne, sest see mõjutab inimesi poliitikasse halvasti suhtuma?

Hello... everybody!

Esimesi ennast tutvustavaid lauseid on alati raske leida. Kas ma peaksin viskama nalja või hoopis tuimalt fakte ette laduma? Kas tuua välja kõik vähegi positiivsed küljed ja saavutused või nimetada ka midagi negatiivset? Kas ma peaksin olema formaalne või kirjutama nagu räägiksin sõbraga? Esmamulje on tähtis, tahab keegi seda või ei.

Mina olen Helena. Sõbrad on mulle millegipärast hüüdnimeks pannud  Käbi, aga see ei tähenda, et ma kuidagimoodi käbide sarnane oleks või üleliia männipuid armastaks. Tegelikult on käbide seos minuga üsna mõistmatu. Ma olen 21 aastat vana ja ei oska kunagi öelda, kust ma pärit olen, sest ma olen elanud pool oma lühikesest elust Tartus ja pool Tallinnas.

Ennast iseloomustan kui ühte pisikest, rõõmsameelset ja väga aktiivset inimest. Ma õpin kolmandal kursusel psühholoogiat, käin koolikõrvalt tööl ja olen Psühholoogia Instituudi üliõpilasnõukogu (psi) esimees. Ma olen üsna kobakäpp ning minuga juhtub seetõttu kogu aeg veidraid õnnetusi. Olen tegelenud laulmise, tantsimise, klaverimängu, kergejõustiku ja kiirpeastarvutamisega (pranglimisega). Hariduse- ja karjäärialaselt püüdlen neuropsühholoogi ameti poole. Ma kuulan 24/7 muusikat ja armastan väga-väga palju lugeda.Ma usun, et elus tuleb kõike teha nii hästi kui suudad, sest muidu pole sellel mõtet. See ei tähenda, et ma alati suudan seda viimast järgida, sest paratamatult tuleb mitmel rindel rabamise tõttu vahepeal laiskus- ja väsimushetki, mistõttu võin ma asju lükata nii viimasele hetkele kui võimalik (nagu selle nädala blogipostituste kuupäeva ja kellaaega vaadates näha on...).

Miks ma kommunikatsiooni võiksin õppida? Minu arust on see paratamatult vajalik oskus, et igapäevaselt edukalt toime tulla ning ühiskonda teistsuguse pilguga vaadata. Mind huvitab, kuidas kommunikatsioon ja ühiskond omavahel seotud on ning miks miski just nii toimib. Psühholoogiatudengina küsin ma alati, MIKS asjad just nii on. See on lihtsalt põnev. Ma ootan loengust uusi teadmisi, mõtlemapanevaid teooriaid ja seda, et minu aeg oleks hästi kulutatud.

Mul oligi enda varasem blogi veidi unarusse jäänud, sest ma arvasin, et mul ei ole midagi öelda. See tuletab praegu küll meelde, kui mõnus kirjutada on ja tundub, et juba ongi loenguga seotud aeg väga hästi kulutatud.