Valepidi maailm

Täna on kulutulena levinud artikkel restoraniomanikust, kes väidab, et noored töötajad on täiesti süüdimatud, ei oska ega taha töötada ning neid ei saa usaldada. Asi tema sõnul lausa nii hull, et restorani peab kinni panema, sest töötajaid ei olegi. Olgu, nagu konstruktivistlik teooria väidab, siis ei ole olemas ühte ja ainust tõde ja kõik inimesed näevad maailma vastavalt oma eelnevatele kogemustele. Kuid kas on siiski õige üldistada ühe inimese kogemust kõikidele noortele? Selline ainult ühest küljest nägemine meenutab Piaget (1929) lastega läbi viidud mägedekatset, kus lapsed arvasid, et teiselt poolt mägedemaketti vaatav inimene näeb seda täpselt samamoodi, kui tema.

Minu lugu ja kogemus on aga teistsugune ja ma räägin lühidalt ka enda (kui nn süüdimatu ja laisa noore) vaatenurgast. Mul on töökogemust juba 3 aastat ja paar suve otsa ning seda mitmes erinevas ettevõttes. Mitte ühestki pole ma kuulnud enda kohta halbu sõnu (pigem vastupidi), aga tõepoolest on lisaks palgale väga erinevaid tööandjapoolseid faktoreid, mis minu töölt lahkumist mõjutasid.

Ühes ettevõttes oli väga suur töötajate voolavus ja juhtkonnale see küll ei meeldinud, aga nad suhtusid sellesse, nagu see oleks normaalne. Iga töötaja oli nende jaoks nagu liinitööline, kellel oli ühesugune palgasüsteem ning erandeid ei võetud arvesse. Pinguta kui palju tahad ja ole alati valmis vabadel päevadel tööle jooksma, aga ikka oled samasugune kui kõik teised. Lisada sellele madal palk juurde ja motivatsioon ongi null.

Teine näide on väga toreda kollektiiviga töökohast, kus mulle väga meeldis töötada ja tundus, et ka mina kõigile meeldisin. Palk oli enam-vähem ja töökoormus olenevalt päevast varieeruv. Aga olenemata augustikuust, kus ma töötasin 240 töötundi (neile vastu tulles, poole koha koormuse asemel), ei suudetud mulle teha töölepingut ega mind kooli kõrvalt graafikusse sisse panna. Ma sain alati hästi tippi ning juhatajal ja ülejäänud kollektiivil oli väga kahju, et ma lahkusin. Aga minu kuuldes mind oma sõbrale kritiseeriv omanik ja graafiku puudumise tõttu hommikused kõned, et tule olenemata plaanidest tööle, ei motiveeri jällegi sinna kauemaks jääma.

Kolmandaks ettevõte, milles olen töötanud 3 suve, mind on alati tagasi kutsutud ja olen aru saanud, et peetakse väga tubliks ja töökaks. Aga siinkohal on probleemiks väga suur ebavõrdsus osakondade ja palkade vahel. Samuti on väga toredate kolleegide näited, kus aastaid palku ei tõsteta, aga töökoormust tuleb juurde. Tegemist on tunduvalt suurema vastutusega ametikohaga, kui seda on tavaline kohvikuteenindaja, kuid palk on madalam.

Olgu, ma nõustun, et noored peavadki madalalt alustama ja väga palju pingutama, aga kui kõrval on näited inimestest, kes on ettevõttes 5 aastat samamoodi töötanud ja ikka samasuguse suhtumise osaliseks saanud, siis ei hoia uusi inimesi miski kinni. Kooli kõrvalt töötamise võimaldamine on minu jaoks väga positiivne ja ma olen alati olnud igal võimalusel valmis inimesi asendama ning töötama suurema koormusega, kui ette oli nähtud. Minu töökust, tublidust ja korrektsust on mitmeid kordi kiidetud. Võib-olla ma olen erand, võib-olla näen iseennast hoopis läbi roosade prillide. Aga olenemata sellest, kas on ühe ettevõtte omanikul õigust kõiki noori inimesi kritiseerida ja maha teha?

Kõik pole mitte kunagi nii nagu pealiskaudselt tunduda võib. Ma olen üsna kindel, et vähemalt selle aine raames olen ma üks nendest laiskadest ja ainult pidutsevatest tudengitest, sest ma ei ole jõudnud neid samu blogipostitusi õigeks ajaks ära teha. Ometigi olen ma praktiliselt täiskohaga tööd teinud ja asendanud oma haiguslehel olevat töökaaslast, et osakonnas töö võimalikult sujuvalt jätkuks ning pingutanud oma lõputöö nimel. Teisest küljest tuleb arvamus, et kõik noored laisad ja ei viitsi vaeva näha ega tööd teha. Mida noor inimene kahe sellise tule vahel tegema peab? Iga juhtum on individuaalne ning mitte kunagi ei tohi ainult oma vaatenurga järgi kõike üldistada. Noorte mõistes esindas see restoraniomanik kõikide ettevõtete arvamust noortest, aga kas tal oli selleks õigus? Mida võib selline halvustamine noorte enesehinnangule teha? Kuidas see mõjutab eriti nende tublide pingutavate noorte edaspidist suhtumist töösse?


Kasutatud kirjandus:
Rudi, H. (28.11.2013) Restoraniomanik: noored töötajad on täiesti süüdimatud - Postimees
http://www.tarbija24.ee/2612512/restoraniomanik-noored-tootajad-on-taiesti-suudimatud
Palmaru, R., Making sense and meaning on the role of communication and culture in the reproduction of social systems,  Constructivist Foundations, 8 (1).