Mina olen Helena. Sõbrad on mulle millegipärast hüüdnimeks pannud Käbi, aga see ei tähenda, et ma kuidagimoodi käbide sarnane oleks või üleliia männipuid armastaks. Tegelikult on käbide seos minuga üsna mõistmatu. Ma olen 21 aastat vana ja ei oska kunagi öelda, kust ma pärit olen, sest ma olen elanud pool oma lühikesest elust Tartus ja pool Tallinnas.
Ennast iseloomustan kui ühte pisikest, rõõmsameelset ja väga aktiivset inimest. Ma õpin kolmandal kursusel psühholoogiat, käin koolikõrvalt tööl ja olen Psühholoogia Instituudi üliõpilasnõukogu (psi) esimees. Ma olen üsna kobakäpp ning minuga juhtub seetõttu kogu aeg veidraid õnnetusi. Olen tegelenud laulmise, tantsimise, klaverimängu, kergejõustiku ja kiirpeastarvutamisega (pranglimisega). Hariduse- ja karjäärialaselt püüdlen neuropsühholoogi ameti poole. Ma kuulan 24/7 muusikat ja armastan väga-väga palju lugeda.Ma usun, et elus tuleb kõike teha nii hästi kui suudad, sest muidu pole sellel mõtet. See ei tähenda, et ma alati suudan seda viimast järgida, sest paratamatult tuleb mitmel rindel rabamise tõttu vahepeal laiskus- ja väsimushetki, mistõttu võin ma asju lükata nii viimasele hetkele kui võimalik (nagu selle nädala blogipostituste kuupäeva ja kellaaega vaadates näha on...).
Miks ma kommunikatsiooni võiksin õppida? Minu arust on see paratamatult vajalik oskus, et igapäevaselt edukalt toime tulla ning ühiskonda teistsuguse pilguga vaadata. Mind huvitab, kuidas kommunikatsioon ja ühiskond omavahel seotud on ning miks miski just nii toimib. Psühholoogiatudengina küsin ma alati, MIKS asjad just nii on. See on lihtsalt põnev. Ma ootan loengust uusi teadmisi, mõtlemapanevaid teooriaid ja seda, et minu aeg oleks hästi kulutatud.
Mul oligi enda varasem blogi veidi unarusse jäänud, sest ma arvasin, et mul ei ole midagi öelda. See tuletab praegu küll meelde, kui mõnus kirjutada on ja tundub, et juba ongi loenguga seotud aeg väga hästi kulutatud.
No comments:
Post a Comment