Üks mõttekäik.

Mõnikord niimoodi avalikult kirjutades ma kardan, et ütlen midagi lolli ja seda ei saa enam kunagi tagasi võtta, sest internetis on kõik avalik. See hirm on ju tegelikult vägagi põhjendatud, sest just täna levisid uudisteportaalides artiklid kahe noore müüja vestlusest, kus klientidest halvasti räägiti. Ma olen üsna kindel, et nad võtaksid selle vestluse kohe tagasi, kui nad oleksid teadnud, et sellega Õhtulehe esilehele satuvad... Miks peaks tervet riiki huvitama kahe tavalise tüdruku omavaheline vestlus? Ma ei usu, et nad ainsad on, kes kunagi niimoodi omavahel rääkinud on. Nüüd aga (meedia tõttu) on neil ilmselt väga piinlik ja samuti on järjekordne nool tulistatud noorte klienditeenindajate suunas. Meedial on aga see võim, nad võivad näidata kõike just sellises valguses, nagu neile parasjagu sobib. Võib-olla on see minu kui tavalise tudengi tavaline ja kitsa maailmavaatega üldistus, aga just nii mulle tundub.

See toob minu mõttekäigu järgneva juurde. Kui ma lugesin Castells (2007) artiklit, siis üsna alguses oli seal lause, mis mulle väga meeldis ja pani mõtlema: The media are not the holders of power, but they constitute by and large the space where power is decided. Meedia vahendab poliitikat (ja loomulikult ka teisi valdkondi) ja rahvast. Mõnikord on mul aga tunne, et meedia ei ole seal vahel piisavalt neutraalne. Minu jaoks on asjal kolm osapoolt: poliitikud, kes tahavad olla võimalikult heas valguses; meedia, mis vahendab küll arvamusi ja juhtumisi, kuid seda sellises valguses, mis rahvale VÕIKS meeldida; rahvas, kes omakorda arvab, et meedia näitab ikka kõike vales valguses ja poliitikud saavad niikuinii asjadest valesti aru. Kõik kolm osapoolt võivad olla seotud ühe teemaga, kuid täiesti erinevate nurkade alt. Ma ei tea, kas minu mõttekäik on piisavalt arusaadav. Põhimõtteliselt tahan öelda, et meedial on küll väga suur võimalus teemasid näidata selles valguses nagu nad heaks arvavad, aga mulle on ka mulje jäänud, et rahvas alati ei usu seda ja ei ole nii suurel määral mõjutatav nagu võiks arvata. (Ma olen üks neist, kes uudisteportaalides lisaks artiklite lugemisele ka kommentaare loeb, sest mind huvitab inimeste reaktsioon.)

Minul jäi ka hiljutiste valimistega seotud teemadest pigem negatiivne mulje. Mina isiklikult ei oodanud, et meedia peaks kõikide (näiteks Tallinna linnapeakandidaatide) tutvustamiseks ja võrdlemiseks nende halbu külgi välja tooma. Jah, tehtud vead peavad olema teada, aga kas peabki õige valiku tegemiseks vaatama inimest, kes võimalikult vähe halba on korda saatnud? Miks ei võiks keskenduda positiivsele? Minule jäi mulje, et meedia arvas, et rahvale võiks selline kritiseerimine ja skandaalid meeldida, sest see kütab inimesi üles. Artikli järgi on meedia võimu laiendus. Ometigi oli valimiste ajal põhifookus poliitikute kritiseerimisel ja halvustamisel. Kas see on pigem positiivne, et uudisteportaalidel pole roosasid prille ees, või negatiivne, sest see mõjutab inimesi poliitikasse halvasti suhtuma?