Üks mõttekäik.

Mõnikord niimoodi avalikult kirjutades ma kardan, et ütlen midagi lolli ja seda ei saa enam kunagi tagasi võtta, sest internetis on kõik avalik. See hirm on ju tegelikult vägagi põhjendatud, sest just täna levisid uudisteportaalides artiklid kahe noore müüja vestlusest, kus klientidest halvasti räägiti. Ma olen üsna kindel, et nad võtaksid selle vestluse kohe tagasi, kui nad oleksid teadnud, et sellega Õhtulehe esilehele satuvad... Miks peaks tervet riiki huvitama kahe tavalise tüdruku omavaheline vestlus? Ma ei usu, et nad ainsad on, kes kunagi niimoodi omavahel rääkinud on. Nüüd aga (meedia tõttu) on neil ilmselt väga piinlik ja samuti on järjekordne nool tulistatud noorte klienditeenindajate suunas. Meedial on aga see võim, nad võivad näidata kõike just sellises valguses, nagu neile parasjagu sobib. Võib-olla on see minu kui tavalise tudengi tavaline ja kitsa maailmavaatega üldistus, aga just nii mulle tundub.

See toob minu mõttekäigu järgneva juurde. Kui ma lugesin Castells (2007) artiklit, siis üsna alguses oli seal lause, mis mulle väga meeldis ja pani mõtlema: The media are not the holders of power, but they constitute by and large the space where power is decided. Meedia vahendab poliitikat (ja loomulikult ka teisi valdkondi) ja rahvast. Mõnikord on mul aga tunne, et meedia ei ole seal vahel piisavalt neutraalne. Minu jaoks on asjal kolm osapoolt: poliitikud, kes tahavad olla võimalikult heas valguses; meedia, mis vahendab küll arvamusi ja juhtumisi, kuid seda sellises valguses, mis rahvale VÕIKS meeldida; rahvas, kes omakorda arvab, et meedia näitab ikka kõike vales valguses ja poliitikud saavad niikuinii asjadest valesti aru. Kõik kolm osapoolt võivad olla seotud ühe teemaga, kuid täiesti erinevate nurkade alt. Ma ei tea, kas minu mõttekäik on piisavalt arusaadav. Põhimõtteliselt tahan öelda, et meedial on küll väga suur võimalus teemasid näidata selles valguses nagu nad heaks arvavad, aga mulle on ka mulje jäänud, et rahvas alati ei usu seda ja ei ole nii suurel määral mõjutatav nagu võiks arvata. (Ma olen üks neist, kes uudisteportaalides lisaks artiklite lugemisele ka kommentaare loeb, sest mind huvitab inimeste reaktsioon.)

Minul jäi ka hiljutiste valimistega seotud teemadest pigem negatiivne mulje. Mina isiklikult ei oodanud, et meedia peaks kõikide (näiteks Tallinna linnapeakandidaatide) tutvustamiseks ja võrdlemiseks nende halbu külgi välja tooma. Jah, tehtud vead peavad olema teada, aga kas peabki õige valiku tegemiseks vaatama inimest, kes võimalikult vähe halba on korda saatnud? Miks ei võiks keskenduda positiivsele? Minule jäi mulje, et meedia arvas, et rahvale võiks selline kritiseerimine ja skandaalid meeldida, sest see kütab inimesi üles. Artikli järgi on meedia võimu laiendus. Ometigi oli valimiste ajal põhifookus poliitikute kritiseerimisel ja halvustamisel. Kas see on pigem positiivne, et uudisteportaalidel pole roosasid prille ees, või negatiivne, sest see mõjutab inimesi poliitikasse halvasti suhtuma?

Hello... everybody!

Esimesi ennast tutvustavaid lauseid on alati raske leida. Kas ma peaksin viskama nalja või hoopis tuimalt fakte ette laduma? Kas tuua välja kõik vähegi positiivsed küljed ja saavutused või nimetada ka midagi negatiivset? Kas ma peaksin olema formaalne või kirjutama nagu räägiksin sõbraga? Esmamulje on tähtis, tahab keegi seda või ei.

Mina olen Helena. Sõbrad on mulle millegipärast hüüdnimeks pannud  Käbi, aga see ei tähenda, et ma kuidagimoodi käbide sarnane oleks või üleliia männipuid armastaks. Tegelikult on käbide seos minuga üsna mõistmatu. Ma olen 21 aastat vana ja ei oska kunagi öelda, kust ma pärit olen, sest ma olen elanud pool oma lühikesest elust Tartus ja pool Tallinnas.

Ennast iseloomustan kui ühte pisikest, rõõmsameelset ja väga aktiivset inimest. Ma õpin kolmandal kursusel psühholoogiat, käin koolikõrvalt tööl ja olen Psühholoogia Instituudi üliõpilasnõukogu (psi) esimees. Ma olen üsna kobakäpp ning minuga juhtub seetõttu kogu aeg veidraid õnnetusi. Olen tegelenud laulmise, tantsimise, klaverimängu, kergejõustiku ja kiirpeastarvutamisega (pranglimisega). Hariduse- ja karjäärialaselt püüdlen neuropsühholoogi ameti poole. Ma kuulan 24/7 muusikat ja armastan väga-väga palju lugeda.Ma usun, et elus tuleb kõike teha nii hästi kui suudad, sest muidu pole sellel mõtet. See ei tähenda, et ma alati suudan seda viimast järgida, sest paratamatult tuleb mitmel rindel rabamise tõttu vahepeal laiskus- ja väsimushetki, mistõttu võin ma asju lükata nii viimasele hetkele kui võimalik (nagu selle nädala blogipostituste kuupäeva ja kellaaega vaadates näha on...).

Miks ma kommunikatsiooni võiksin õppida? Minu arust on see paratamatult vajalik oskus, et igapäevaselt edukalt toime tulla ning ühiskonda teistsuguse pilguga vaadata. Mind huvitab, kuidas kommunikatsioon ja ühiskond omavahel seotud on ning miks miski just nii toimib. Psühholoogiatudengina küsin ma alati, MIKS asjad just nii on. See on lihtsalt põnev. Ma ootan loengust uusi teadmisi, mõtlemapanevaid teooriaid ja seda, et minu aeg oleks hästi kulutatud.

Mul oligi enda varasem blogi veidi unarusse jäänud, sest ma arvasin, et mul ei ole midagi öelda. See tuletab praegu küll meelde, kui mõnus kirjutada on ja tundub, et juba ongi loenguga seotud aeg väga hästi kulutatud.